ARTIKLID

Hambaarst avab ukse, hõikab “Järgmine!” ja näeb siis enda ees kümmet poisikest.
Üks neist ütleb: “Mul oleks vaja hammas välja tõmmata.”
“Aga mis su sõpradel häda on?”
“Noh, nemad tulid ainult kuulama, kuidas ma karjun.”

Mees ja naine saavad baaris tuttavaks, koguni nii hästi tuttavaks, et otsustavad lõpuks naise juurde viimast drinki jooma minna. Mõned klaasid hiljem hakkasid mõlemad lahti riietuma, mees aga läks kõigepealt vannituppa ja pesi hoolega käsi.
“Sa oled kindlasti hambaarst”, pakkus naine.
“Õige, aga kuidas sa ära arvasid”, hämmastus mees.
“Lihtne. Need ju pesevad pidevalt käsi.”
Üks tegevus viis teiseni, õhtu muutus järjest kirglikumaks, ning lõpuks teatas naine: “Paistab, et sa oled VÄGA hea hambarst!”
Mees üllatus üsnagi ja küsis: “No ikka olen väga hea hambaarst, aga kuidas sa seda järeldasid?”
“Lihtne. Ma ei tundnud midagi…”

Patsient: “Doktor, mul on hambad täiesti kollased! Mida ma peaksin ette võtma?”
“Hmm…kandke pruuni lipsu?”

Karu taheti sõjaväkke võtta. Ta läks rebase käest abi otsima.
“Ega siin muu aita kui tuleb sul hambad välja lüüa,” arvas rebane.
Karu punnis küll algul vastu, kuid jäi lõpuks siiski nõusse ja
lasi rebasel endal hambad välja lüüa.
Järgmisel päeval kutsuti karu sõjakomissariaati. õhtul tuli ta sealt maruvihasena koju tagasi.
“Noh, kas võeti sõjaväkke?” uuris rebane.
“Ei võetud!”
“Hammaste pärast?”
“Ei! Mul on lampjalad!”

Hambaarst patsiendile: “Mul on teile üks palve. Kas teil oleks võimalik korraks hästi kõvasti ja valuliselt karjatada?”
“???”
“Vaadake, mul on ooteruum inimesi kubinal täis, aga ma ei tahaks kuidagi kella kuuesest jalgpalliülekandest ilma jääda…”

Patsient: “Miks te mul esihamba välja tõmbasite, kui valutab hoopis purihamams?”
Hambaarst: “Kannatust! Kohe jõuame ka purihambani.”

“Me sõidame praegu kiirusega 40 km tunnis.”
“Kuidas te seda teate, kui teil spidomeeter ei tööta?”
“Seda pole mul üldse vaja. 30-kilomeetrise tunnikiiruse juures hakkab kapoti kaas logisema. 35-kilomeetrise kiiruse puhul hakkab tagasilla all midagi kriuksuma. 40-ne juures hakkab parema ukse klaas värisema. 45 kilomeetrit paneb mu hambaproteesi vibreerima.”
“Aga kuidas te saate teada oma auto maksimaalse kiiruse?”
“Seda ma ei saagi teada. Kui kiirus ületab 50 kilomeetrit tunnis, hakkab esimene ratas autost ette jõudma.”

Poiss läks vanaema vaatama ja võtab sõbra kaasa. Kuni ta vanaemaga rääkis, märkas sõber laua peal kaussi pähklitega ja loomulikult tegi selle kiiresti puhtaks. Lahkudes tundis sõber pisut piinlikkust, et ta kõik pähklid nahka pistis ja tänas vanaema viisakalt nende eest.
“Jajah, pojake, mul niikuinii pole enam hambaid suus, millega neid krõbistada. Ma saan ainult šokolaadi pealt ära lutsutada…”

Tellitud pulmapeo juht oli just järjekordsele peole jõudnud, ning asutas avakõnet pidama, kui ta äkki ehmatusega märkas, et kiiruga on oma valehammaste komplekti maha unustanud. Näost punane, pöördus ta kõrvalistuva peigmehe isa poole. “Paistab, et ma olen oma valehambad maha unustanud ega saa nüüd selgelt kõneleda!”
“Pole mingit probleemi”, vastas teine, lahkus korra ruumist ja pakkus tagasi tulles õhtu juhile täiskomplekti valehambaid. Too proovis ja teatas: “Liiga lõdvalt istuvad suus”.
“Proovige siis neid”, ulatas vanamees teise komplekti. “Liiga kitsas, ei mahu suhu!”
“Hmm, aga need?”
“Ahh! Suurepärased! Korras, nüüd saan ma oma tööd teha…Muide, te olete hambaarst?”
“Ei, miks? Ma olen küla hauakaevaja”

Käib Eesti Hambaarstide Seltsi juhatuse koosolek. Järsku avaneb uks ning siseneb siilisoengus nahktagis ja dressides volask:
“Mina olen mister Colgate, maksate mulle 5000 krooni kuus ja lisaks soovitate mind teistelegi!”
“Kuidas nii? Mis hea pärast?”
“Siis on teie hambad edaspidigi terved!”